You came in
And the air went out
.
Please, let me breathe


13.09.2009

Aiba: hakkame jooma!
Ryo: saadame Ohno õlut tooma!
Subaru: kaske! kaske!
Ohno: mul pole üldse raha...
Aiba: see küll nüüd on päris paha...
Subaru: kaske! kaske!
Hina: olge tra vait! ma tahan magada!
...
JA SIIS TULI JIN TEKIILAGA!!!1
...ja Hina ei saanudki magada :(
Subaru: kaske! kaske!

Kunagi saab mul elu olema no monogatari

Unelossi ümber langevad tähed
Sütitades põlema aasal rohtuvad lambad
Lombakas rüütel loobib draakonit kartulitega
Päästmaks punapäise kinnisvaraagendi elu
Draakon on tüdinud ja näljane
Kinnisvaraagent on kondine

RPG
pairing: kakima

Evaga koos kirjutatud

*

( rpg )

Subarule ei meeldinud kuidas saalis vilkuv ultrasinine valgus tekitas mulje nagu oleks Shota silmadel kae. Tegelikult ei meeldinud talle hetkel antud õhkkonnas suurt mitte midagi ja ta ei saanud üldse aru, miks ta õigupoolest oli nõustunud Shotaga sinna pagana klubisse minema. Noh, tegelikult ta teadis küll miks.

Shota oli ilma igasuguse hoiatuseta parajasti siis, kui Subaru oli just otsustanud, et kuna telekast ei tule niikuinii midagi vaatamisväärset, magama minna, ta ukse taha ilmunud ja teatanud, et Subaru paneb ennast nüüd riidesse ja et nad lähevad kahekesi välja. Subaru oli püüdnud küll ära öelda, väites, et tal pole ei puhtaid sokke ega aluspesu, mida jalga panna, aga selle peale oli Shota ainult tüdinult ohates silmi pööritanud, temast lihtsalt nahaalselt mööda trüginud ning esimese asjana ta riidekapi kallale tormanud.

Kiiremas korras organiseeriti Subarule ta lotaka T-särgi ja dressikate asemel selga mingisugused stiilselt retsitud välimusega teksad ja must pluus, mille kohta Subaru tahtis protesteerida, et see on talle natukene kitsas ja et ta oli tegelikult mõelnud seda ära visata, aga just siis ründas Shota ta juukseid kammiga ning Subarul kulus kogu edasine energia selle peale, et Shotale selgeks teha, et tänan väga, aga ta on ise ka täiesti võimeline oma pikki juukseid kammima ja tõepoolest- ka patsi kinnitama.

Shotale oli raske ei öelda... sest isegi kui seda teha, siis Shota lihtsalt kuidagi organiseeris asjad nii, et kõik tegid ikkagi seda, mida iganes ta ka parajasti ka ei tahtnud... isegi kui ta pidi selleks inimesi poolvägisi kuhugi lohistama. Või noh, see lohistamise asi kehtis küll vist ainult Subaru puhul, sest ta polnud veel kunagi näinud, et Shota oleks näiteks Ryot või Hinat, rääkimata siis veel Yokost, kuskile lohistanud. Pigem käisid ülejäänud bändiliikmetega asjad teistpidi.

No ja nüüd ta siis toetas mingis klubis, mille nimi oli kas Treiler või Peiler või midagi selle sarnast... või tegelikult see pole üldse oluline, mis selle klubi nimi oli... igal juhul Subaru toetas aktiivselt selle keskel oleva väänlevaid inimesi täis tantsupõranda kõrval seina ja tegi lähemalt tutvust ühe Chocolate Martini kokteiliga.

Mitte, et Subarul oleks midagi klubis käimise vastu olnud... Tavaliselt käis ta hea meelega igal pool, kui teda kutsuti. Seega oli täiesti võimalik, et asi oli lihtsalt tema juba tükimat aega vältavas seletamatus kehvapoolsemas meeleolus, mille tõttu tundus kogu maailm suur, kole ja paha ning valmis igal võimalusel teda ründama.

Aga ühesõnaga, hetkel oli Shota silmadel kae... ilmselt tegi see välguna plinkiv sinakas valgus midagi tema läätsedega. Subaru tundis mõningast heameelt, et ta polnud vaevunud läätsesid silma toppima ning oli selle asemel läinud kergemat vastupanuteed ehk siis prillid ette pannud. Aga see-eest tõi see neetud valgus nähtavale kõik Subaru mustal särgil tavalises valguses nähtamatud olnud karvakesed ja udemed, mille ära nokkimisest ta oli lõpuks loobunud ning mis nüüd lihtsalt ta rinnaesisel kiiskasid ja talle oma kohaloluga närvidele käisid. Subaru võis ainult loota, et inimesed arvasid, et tal on seljas glitteriga pluus...

„Tead, ma ei toonud sind selleks siia, et sa kuskil nurgas mossitaksid,“ ütles Shota talle üle oma klaasiääre süüdistavat pilku saates, kui ta viimase kahekümne minuti jooksul baarileti juurest juba oma teise Moon Tea’ga naasis. Subaru vaatas ükskõikselt kuidas Shota klaas läbi jämeda rohelise joogikõrre märgatava kiirusega tühjenes.

Ta otsustas Shotale mitte vastata. Või mida tal olekski selle peale öelda olnud, arvestades, et ta polnud mitte isegi oma väikse sõrmega klubisse või ükskõik kuhu mineku poolt olnud. Mitte, et tal kodus kuidagi parem olla oleks olnud. Ainus vahe kodus konutamise ja kuskil klubis konutamise vahel oli see, et nüüd ta oli oma tusase tujuga tiritud kuhugi inimrohkesse paika ning Subaru tundis end seetõttu veelgi rohkem ahistatuna kui oma igavate koduseinte vahel. Ausõna, mida see Shota õige mõtles? Ilmselt olid ta kavatsused ainult kõige paremad olnud, püüdes kuidagiviisi Subaru tuju tõsta, kuid miks ta pidi just sellise variandi valima? Kas ta tõesti eeldas, et Subaru tuju laksatab automaatselt lakke, kui ta šokimeetodil kuhugi rõõmsameelselt kärarikkasse õhkkonda lajatada ning talle Subaru maitse järgi just mitte kõige paremaid kokteile välja teha?

Subarule oleks tegelikult rohkem meelt mööda olnud, kui Shota oleks kasvõi täiesti niisama talle uksest sisse seltsiks sadanud, sest talle tegelikult ei meeldinud see, kuidas ta ennast tundis, ning Shota kohalolu oleks seda olukorda ehk kuidagi leevendanud, sest noh... Shotaga lihtsalt oli mugav ning ta mõjus kuidagi soojalt ja suutis hämmastaval kombel alati Subaru tuju tõsta, kuid praegu oli ta oma heade kavatsustega üle pingutanud ning Subaru tundis vähesel määral mingisugust kasvavat tuska, et Shota polnud suutnud taibata, et tal tõepoolest ei olnud tuju ülemäära seltskondlik olla ning kuhugi klubisse kakerdada.

Shota põrnitses teda endiselt süüdistava ilmega üle oma klaasiääre justkui eeldades, et Subaru saab vihjest aru ja kukub tema heameeleks hundirattaid viskama. Subaru sai vihjest aru küll, kuid see jättis ta täiesti külmaks. Millegipärast oli tal tunne, justkui sunniks Shota jõhkralt teda rõõmus olema, püüdmata tegelikult üldse Subarut end mugavalt tundma panna, ja see muutis teda veel mornimaks. Korraga oli ta Shota peale hingest solvunud.

Shota klaas oli nüüdseks juba pooltühi. Kas ta üldse nautis ka asja või kaanis seda lurri täiesti niisama? Võimalik, et Shota eesmärgiks oligi end täna täis juua, kuid sel juhul ei jõudnud Subarule kohale, miks ta kohe omale viina ei ostnud vaid raha mingisuguste pooleldi mahlast koosnevatele mõttetult ülehinnatud produktidele raiskas. Subaru loksutas pruunikat magusat ollust oma pooltühjas klaasis ning toppis siis omale klaasiserva küljes olnud erkroosa kokteilikirsi suhu, mõeldes, et kui ta seda jama piisavalt palju joob (eeldades, et Shota ostab), siis kas tal hakkab lõpuks parem.

„Kuule, Subaru,“ sikutas Shota teda särgiäärest, teises käes endiselt klaas ning kõrreots suus.

„Mhh,“ andis Subaru märku, et on valmis kuulama, mis iganes ka Shotal parasjagu öelda oli, kuigi ta oli täiesti veendunud, et sealt tuleb üks järjekordne- Subaru, mida ma saaksin teha, et sa kuidagi rõõmsam oleksid jälle?- jutt.

„Mind tagasi koju viia ja mulle teed keeta,“ mõtles Subaru, teades, et tegelikult ei hakkaks ta seda Shotale kunagi ütlema, mis ajas teda tegelikult ennastki natukene kulmu kortsutama, sest sama hästi oleks ta ju ka võinud seda teha ning ilmselt ei oleks Shotal midagi selle vastu olnud, kuid ilmselt oli asi selles, et tal oli peal mingisugune imelik jonnituju ja täiesti võimalik, et ta oli sellega täiesti rahul, et tal ei olnud hetkel tuju pidutseda ning et ta norutaks pigem kodus... ja Shota käis talle lihtsalt närvidele hetkel oma kuradi kae ja kokteilidega.

Shota asetas oma koksiklaasi vaikse kolksuga, mida ta vaid ise natukene sõrmeotstega tajus kuna kolksatus ise kadus kuhugi valju tantsumuusika sisse, kõrvalolevale kõrgele lauale ning lükkas omale silmadele vajunud blondi juuksesalgu kõrva taha. Kui Subarul ei oleks parasjagu tusatuju peal olnud, oleks ta leidnud, et Shota näeb oma heledas lühikeste varrukatega triiksärgis, mille kraenööbid olid ulakalt lahti jäetud ning mille kaeluse ümber oli lõdvalt kinnitatud mingisugune tumesinine pael ja mustades kitsamates velvetpükstes järjekordselt temaga võrreldes paganama stiilne välja ning oleks ta seejärel siis tantsima tirinud. Kuid hetkel viskas ta Shotale vaid külma pilgu ning rüüpas siis oma jooki.

„Kas sa tantsima ei tahaks minna äkki?“ pakkus Shota ettevaatlikult väike lootusenoot hääles. Subaru raputas pead.

Shota võttis uuesti oma klaasi ning toetas end Subaru kõrvale vastu seina. „Mida sa siis teha tahaksid?“ Ta sättis omale kõrreotsa uuesti suunurka ning piidles ettevaatlikult Subaru poole. Subaru kehitas õlgu. Shota ohkas.

„Kuule,“ tõi ta kuuldavale veidi vinguva õnnetu häälisuse, „ma ei taha enam, et sa selline oled. Mis sul mureks on? Tegelikult ka, Subaru, räägi siis vähemalt minuga. Isegi kui ma midagi teha ei saa, et sul parem hakkaks, siis ära kuulata võin ma ju sind ikka. Selleks ju sõbrad ongi, eks ju, Subaru?“

„Vabandust,“ mühatas Subaru vastuseks. Ta oli päris kindel, et too roosa nabapluusi ja valgete pükstega tütarlaps, kes neist veidi eemal lustakalt pikkade juustega vehkides oma veidi trullakal sõbrannal käest kinni hoidis, talle just äsja silma oli teinud. Ta suu kiskus hetkeks rahulolevale muigele. Seejärel pöördus ta uuesti tõsinedes Shota poole: „Vabandust, eks. Mul lihtsalt ei ole täna peotuju.“

Shota oli vahepeal oma klaasi tühjaks joonud ning selle tagasi lauale pannud. Punase kokteilikirsi oli ta klaasiääre küljest söömata jätnud, sest väidetavalt maitsesid need nagu üks paras keemia. Nüüd oli ta oma käed pahaselt rinnale risti pannud ning tema suunurgad püüdsid vägisi allapoole kiskuda. Viimast püüdis ta aga kuidagi takistada, tõmmates huuled veidi prunti, kuid see ainult võimendas tema niigi ilmset pahameelt.

„Ja minul peaks alati olema mingisugused tujud vastavalt sinu vajadustele?“ nähvas ta äkitselt Subarule altkulmu otsa põrnitsedes. Üks kangekaelne juuksesalk vajus talle uuesti üle silmade ning Shota tegi peaga äkilise jõnksu, et see uuesti sealt eemale pühkida.

Subaru oli korraga kui puuga pähe saanud, sest Shota ei vihastanud ta peale tavaliselt just eriti tihti ja hetkel käis Shota vihasööst vastu igasugust Subaru arusaama sellest, kuidas üks Yasuda Shota töötama peaks.

See ei olnud just eriti varjatud tõsiasi, et Subarule meeldis tähelepanu ja eriti veel talle endale lähedaste inimeste oma ning kas siis teadlikult või alateadlikult kippus ta tihtilugu tekitama olukordi, mis justkui sundisid inimesi talle seda tähelepanu osutama. Kuna ta tundis end alatihti kasutu ja üleliigsena ning kaldus seetõttu depressiivsusele, siis ei toonud teda sellest seisundist paremini välja midagi muud, kui kellegi lohutav kohalolu või mõista andmine, et Subaru on talle kallis. Oma vähestest inimestest, keda Subaru usaldada ja endale lähedale lubada oli otsustanud, hoolis ta vahel isegi üle mõistuse liiga palju, kuid kippus tihti kahtlema, kas ta neile inimestele sama kallis või üldse oluline oli. Mõnes mõttes oli see justkui suletud ring, sest pärast iga maha rahustamist järgnes paratamatult õige pea uus kahtlus. Kas ta ka seda kõike ise teadis, selles ei saanud kindel olla.

Subaru käsi tegi väikse närvilise jõnksatuse, kui ta oma klaasi nende kõrval olevale kõrgele lauale asetas. „Ma ei tea, mina ei hakka sind kuhugi vägisi vedama, kui sul tuju ei ole,“ ütles Subaru külmalt. Samas sügaval sisimas tundis ta end korraga ääretult näruselt.

„Olgu, võibolla tõesti ma olen lihtsalt isekas ja tahan sinuga koos aega veeta,“ jätkas Shota vihaselt, „aga kuna sa kodus mossitades seda mulle ei võimalda, siis ei jäänud mul muud üle.“

Midagi koputas Subarule vastu tema kolju sisekülge ning andis mõista, et praegu oleks viimane moment püüda asja kuidagi lahendada, kuid mingisugune tume klomp tema kõhus ei lubanud tal oma tooni leevendada ega vabandust paluda. „Ei no väga tore siis,“ vidutas ta Shota poole silmi.

„Tore jah,“ kähvas Shota talle vastu, keeras seejärel kannapealt ringi ning marssis inimeste vahelt läbi trügides minema.

Subaru haaras laualt oma pooliku koksiklaasi ning kallas sinna alles jäänud tilga piimjat ollust omale kurku. „See oli nüüd küll tark tegu,“ mõtles ta tühja pilguga oma veidi värisevas käes olevat klaasi jõlitades. Seejärel, just nagu oleks ta mingisugusele otsusele jõudnud, suundus ta läbi väänleva rahvamassi baarileti poole, tühi kokteiliklaas endiselt näpus.

„See on nii idiootne, issand, kui idiootne see kõik on,“ kirus ta mõttes, kui endale närvide rahustamiseks ühe vodka-shoti tellis. „Loll, loll, Subaru, sa oled nii loll!“ Miks ta ometigi Shotaga tüli norima oli hakanud? See oli ju tegelikult viimane asi, mida ta teha oleks tahtnud. Ta rüüpas talle ulatatud pitsi tühjaks ja pigistas silmad hetkeks kõvasti kinni, tundes kuidas ta näost õhetama lõi. Erinevalt sellest lahjast kokteilist, mida ta ennist lürpinud oli, paistis viimane oma eesmärki täitvat.

„Ränk õhtu?“ küsis mustas maikasärgis kelmika lendleva blondi soenguga baaripoiss naeratades üle leti kummardudes. „Kulub veel mõni shot ära? Kolmas on maja kulul,“ tegi ta Subarule silma.

„Uh, ei...“ raputas Subaru end vastu baariletti toetades pead. See klõmakas viina oli talle päris korralikult laksinud ning kuna ta oli endale vaikselt eesmärgiks võtnud Shota üles otsida ja vabandust paluda, siis ei tahtnud ta end väga täis juua. Samas ei tundnud ta end veel piisavalt täis ja julgena, et seda teha. „Ma võtan mingi kokteili, midagi... suuremat,“ ütles ta oma tagataskust rahakoti järgi kobades.

„Mmm, näiteks Blue Sky?“ pakkus noormees oma selja taga rippuvat kokteilikaarti uurides. „Viimase aja kuum teema.“

„Olgu, ma võtan siis selle,“ noogutas ta ning asetas letile mõned rahatähed. Baaripoiss ei paistnud sellest välja tegevat ja asus sedamaid jääd klaasi kühveldama. Subaru jättis raha sinna ja vaatas natukene otsival pilgul vikerkaarevärvides vilkuvas diskosaalis ringi, kuid ühte teatud peanuppu, mida ta märgata lootis, ei paistnud.

„Palun,“ asetas blond noormees mõne aja pärast suure laimisektori ja koktelikirsiga kaunistatud klaasitäie sinist vedelikku Subaru ette. „Maksta pole vaja. Maja kulul,“ naeratas ta säravalt.

„Aitäh,“ naeratas Subaru kohmetult vastu. Kui ta mõtted ei oleks olnud paaniliselt Shotaga hõivatud, siis oleks ta raskekujuline sotsiofoobia ilmselt tema üle võimust võtnud ning ta oleks sealt pagenud kus seda ja teist... või tunnistagem ausalt, ta ei oleks vastasel korral ise endale drinki ostma läinudki vaid oleks palunud seda Shotal teha, kuid hetkel ei olnud tal üldse meeles, et ta oleks pidanud paaniliselt klienditeenindajaid ja üldse inimesi kartma. Veel vähem jõudis talle kohale, et ilmselt püüdis too kena noormees talle külge lüüa.

Ta võttis klaasi torgatud siiru-viirulise kõrre sealt uuesti välja ning asetas baariletile. Seejärel võttis ta tseremoonitsemata klaasist mitu suurt lonksu järjest, mille peale teda teenindanud baaripoiss vargsi muiates kulmu kergitas, enne kui laialt naeratades järgmise kliendi poole pöördus.

„Üks Shady Lady palun,“ ütles märkamatult Subaru selja taha ilmunud, ennist saalis talle silma teinud tütarlaps. Baaripoiss noogutas ning haaras leti kohal asuvalt restilt klaasi järele. Subaru pani oma kõrre klaasi tagasi ning piidles tütarlast.silmanurgast. Neiu oli temast veidi lühem, kuid kehaehituselt pooltki mitte nii kribu kui Subaru ise. Mitte, et tüdruk oleks paks olnud, lihtsalt Subaru oli igasuguste standardite järgi ebainimlikult kõhn, jäädes siiski veel piirile, kus see ei näinud haiglane välja. Tüdruk kohendas oma poolde selga ulatuvaid juukseid kõrva taha ning märgates siis teda uurima jäänud meesterahvast, naeratas armsalt.

„Lahe muusikavalik on täna,“ alustas neiu juttu. „Tavaliselt nad lasevad mingisugust techno-poppi, mis mulle ei meeldi, aga täna on super. Käid sa siin tihti?“

Subaru raputas pead. „Ei, esimest korda,“ pomises ta samal ajal oma kokteili imedes.

„Tulid üksi?“ uuris tüdruk edasi.

„Ei, koos sõbraga... Aga ta kadus ära kuhugi praegu,“ vastas Subaru ja lisas siis mõttes: „Sest ma olin mölakas.“

koristan vanavanemate arvutist oma asju ära...

( kuhu kaovad Subaru aluspüksid? )

Vahepeal oli mul hobi hommikuti bussis telefoni tobedaid luuletusi toksida.

~ ~ ~

Yamapi leidis kruvi
Ka Kamel tekkis huvi
Aga Yamapi on kade
Paks on kadeduse sade
Kame nutab
Yamapi kähku minema ruttab
Annab kruvi Ryo kätte
Sest too ei usalda pätte
Ryo ohkab, pööritab silmi
Leiab, et oma lollidest sõpradest teha võiks filmi

12. september 2008

*

Shol on mure
Nino miskipärast koju ei tule
Oodata on päris nukker
Aibal kohvilaua all on punker
Lõpuks Nino koju jõudis
Sho talt kohe aru nõudis
Nino ütles: ära kära!
Ma ei talu sinu plära!
Võttis andis Shole musi
Ja rohkem polnudki küsimusi

1. oktoober 2008

*

Subaru suus on suhkrumull
Püksitaskus emme tainarull
Shota põsed on jahused
Pliidil mulisevad lahused
Kook see tuleb kesine
Ent Shotal pagarile varuks musi mesine

10. oktoober 2008

*

Boromir has no pants,
Boromir needs no pants!
Sauron has no ring,
Sauron no can has the ring!
Gandalf has a pointy hat.
Gandalf is happy! (n_n)v

21. oktoober 2008

*

Jinil on keemilised lokid
Shotal triibulised sokid
Ohkura kõht on kole tühi
Kame ootab jõulupühi
Subaru tahaks pikem olla
Yoko natukene meenutab konna
Yamapil on pehmed põsed
Ahjus hõõguvad veel süsed
See oli veider labrakas
Ryo korteris parakas

26. oktoober 2008

*

Yamapi siputab mullivees
Alkot kena promill on sees
Sulistab ja puristab
Kollast vanniparti pigistab
Part see teeb piiks ja piiks
Yamapi huulilt põgeneb rõõmus viiks

9. nov 2008

*

Aiba keldris elab koll
Kollil ees on kole moll
Öösel päästab põrgu valla
Aiba peitub teki alla
Vabiseb ja võbiseb
Koll see muudkui lõriseb
Aiba une aeg kaob ei tea kuhu
Ülejäänd Arashi teda ei usu
Kes küll aitaks hädast välja?
Tasuks saaks ta Aiba palja

24. november 2008

*
Arashil on Matsujun
Aibal korgitser ja punn
Rohkem ruulimiseks nad ei vaja
Arashi rokib üle saja
KAT-TUNi nad üle ei tantsi
Ohno nii armsalt ringi vantsib
NewSil on Yamapi suur
Aibal uhked drell ja puur
Kanjanis kõigil maksad on läbi
Shol oma bändi pärast veidi on häbi
SMAP on juba päris vanad
Nino aias elavad kanad
Arashi justkui kõigist jääb alla
Irvitavad ja päästavad kaose valla

1. detsember 2008

*

Yamapi pruntis musi
Esitab palju küsimusi
Kas Jeesusel on naba?
Ja kes armastab grillitud kana?
Kas Shota on gei?
Ja kus asub Hu Wei?
Miks päevad on hallid?
Ja õunad nii kallid?
Ja eriti tihti Yamapi musi
Küsib Jinilt lihtsalt musi

4. detsember 2008

*

Yamapi jõu end lakku täis
Maailm imeline näis

18. jaanuar 2009

*

Ogurishunkun ja panda karu
Kui väljas hakkas torm nii maru
Varjusid ühte onni
Mille seinad täis joonistatud konni
Katus veidi tilkus
Panda Shunkuni soengu üle ilkus
Poleks järsku sisse astund Aiba
Oleks hommik leidnud panda laiba
Aibal põues leidus pudel viskit
Kobiseda keskil polnud enam miskit

26. jaanuar 2009

*

Ikuta Toma
Kutsus sõbrad jooma
Tuli Ryo pudeliga
Aiba laevamudeliga
Yamapi tõi kaasa pähkleid
Jin Shotaga diivanil rähkles
Subaru ära jõi kogu tekiila
Peale kulistas pudeli viina
Bambi köögis kärsatas nuudleid
Purjus Yoko Ohkurat suudles
Kokku tehti palju kära
Tuli politsei ja viis nad ära

11. märts 2009

Somewhere
Two people
Who no longer talk to each other

Sometimes
Think that
It is the other ones fault

kirjutasin mõni aeg tagasi selle tarvis: http://community.livejournal.com/subassan_onegai/54205.html


Accidental touch


Subaru’s hand brushes softly over his shoulder when they pass each other by in the hallway exchanging a quick hello early in the morning.
Their shoulders touch as Subaru moves closer during filming when too many people around makes him nervous.
Their hands touch lightly when Shota passes him the soy sauce during lunch.
Their legs end up tangled when lying on the grass flashing smiles and making silly faces at the photographer.
Everyone gets a good laugh out of it when it turns out that Shota’s back is too slippery for a surprise piggyback ride and Subaru disappears under the water with a loud splash during their water fight photoshoot.
Without thinking, Shota leans across the table to wipe away a tiny drop of ketchup from Subaru’s cheek during dinner, earning a quick whack over the head from Hina.
Most of those touches just happen subconsciously or by accident. But somewhere late at night when Subaru takes his hand and gently pulls him into his hotel room, Shota knows it’s not a mere accident.

Unistus ilusast päevast
Hägusena rannaliival
Kadus rahutuna lainetesse

omg!
Ma ee... püüan end lahti kirjutada... või midagi...
See on friggin old ja niikuinii kuhugi ei lähe, aga mul oli selle tuju. nagu wut, kas ma tõesti kirjutasin seda üle aasta tagasi või? x_x


***

Subaru istus rahulikes rohelistes toonides köögis suure valge-sinisetriibulise kohvikruusi taga ja vaatas kuidas korteriperemees ise pliidi ees seisis ja pannil aktiivelt vorstikesi ja praemune ümber keeras. Hina juuksed olid endiselt sakris ning tal seljas tolknev lohmakas sinine hommikumantel kippus vägisi igale poole taha kinni jääma, kui ta end vähegi liigutas.

Pärast ebaõnnestunud katset panna Shotat hommikusööki valmistama ei olnud Hinal muud üle jäänud, kui seda ise teha, sest väidetavalt Subarut ta küll oma pliidi lähedusse ei usaldanud... mida iganes see siis ka tähendama oleks pidanud. Ilmselt poleks Shotal tegelikult midagi söögitegemise vastu olnud, aga ta nõudis, et tal lubataks enne duši alt läbi hüpata ning kuna ei Hina ega Subaru ei olnud vastuargumente esitanud, siis oli ta vannituppa kadunud, ukse lukku keeranud ning nüüd hüppas ta sealt korraks läbi juba oma hea pool tunnikest. Lõpuks ei suutnud Hina enam kannatada, sest kõht kiskus väga pilli ning ta võttis vaikse nurina saatel vaaritamise ise käsile.

Subaru rüüpas kohvi ja muigas omaette Hina askeldamist jälgides. Ta ei olnud üldiselt küll eriline hommikuinimene, kuid ta pidi tunnistama, et täna võis seda kõike isegi nautida, sest ta tundis end üllatavalt puhanuna ning ta ei pidanud lähemal ajal mitte kuhugi jõudma ja seltskond, kellega vaikselt vegeteerida, oli ka oma. Pealegi meeldisid talle Hina pehmete padjakatetega suured köögitoolid, mis sest, et tal keelati oma jalgu sinna peale tõsta. Hina keeld ei kõigutanud teda tegelikult mitte vähimatki ja tema helehallides villastes sokkides varbad piilusid üle tooliääre alla põrandale.

Hina viskas ühe pooliku vorstikese liialt nende keeramisega hoogu sattudes põrandale. Subaru naeris ta üle, kui ta seda kirudes üles korjama kummardus, ning rüüpas siis oma kohvi. Must. Ilma suhkruta.

Elutoas hakkas kellegi telefon Heavenly Psycho’t mängima ning mõni hetk hiljem võis ukseavast näha kuidas rätikusse mässitud poolalasti ja tilkuv Shota oma telefoni vastu võtma tormas.

„Hallo?“ ütles ta, kui oli lõpuks piniseva telefoni oma seljakoti taskust kätte saanud, ning kohendas seejärel oma puusadelt alla kukkuma kippuvat froteerätti. „Aa Makoto, tere.“

***

2 aastat tagasi.

Nishikido Ryo vedeles ühes biiru-chani ja Uchiga suurel päevinäinud kollasel diivanil ja põrnitses, kulm veidi kipras, oma räsitud välimusega halle dressikaid, mis telekast kiirgavate visualisatsioonide taustal hämaras ruumis pidevalt värvi vahetasid.

Uchi asetas järgmise tühja õllepudeli kohvilauale ning sügas siis laisalt oma kipaka särgi ja üle puusade vajunud teksade vahelt välja paistvat kõhtu ning haigutas laialt. DVD-mängijas pöörlema pandud triphop ja alkohol muutsid noormehe tahes-tahtmata uniseks. Ta jõllitas tüdinult telekas meeleolu loomiseks võbelema pandud värvilaike. Asi ei olekski ehk nii hull olnud, kui tal oleks olnud kellegagi vestlust arendada... noh, see tähendab, kellegi teisega peale Ryo, sest too oli otsustanud hetkel nõme ja lakku täis olla. Aga tema õnnetuseks oli kogu ülejäänud seltskond ruumist välja tilkunud ning tal ei olnud erilist viitsimist neile järgi lohiseda. Pealegi istus Ryo ta jalge otsas.

Hina ja Yoko olid juba pikemat aega köögis istunud ning „tegid popcorni“ ja ilmselt tegid nad seda täie hingega, sest Uchile tundus, et midagi kuskil kõrbeb. Maru oli oma tunnike tagasi teises toa otsas olevasse tugitooli potsatanud, seal vaikselt oma pudeli taga nokkima hakanud ning siis päris magama jäänud. Mõnes mõttes oli Uchil tema pärast hea meel, et ülejäänud pundil oli jätkunud nii palju sündsustunnet, et teda mitte uuesti üles ajada, sest Maru nägi viimasel ajal välja nagu talle kuluks küll üks korralik peatäis und ära. Shota oli tal hoolitsevalt pooliku pudeli käest väänanud ning talle isegi mingisuguse pleedi peale lohistanud.

Seejärel oli Shota ise kuhugi teadmata suunas kadunud- ilmselt vetsu- ja Subaru, kes oli niikuinii õhtu otsa suhteliselt antisotsiaalne ja vaikne olnud, oli kadunud rõdule suitsu tegema, sest Hina oli kategooriliselt keelanud tal siseruumides tossama hakata.

„Türa, ma ei saa aru, kuhu kurat kõik kaovad?!“ avastas Ryo järsku ja pillas endale oma üleliia pehmeks muutunud sõrmede vahelt napilt õllepudeli sülle.

„Kuule, Ryo, võta vaiksemalt,“ muigas Uchi eemalt järgmise õllepudeli järgi küünitades ning püüdes samal ajal oma pikki jalgu kuidagi Ryo kondise tagumiku alt välja sikutada.

„Nagu ma ei saa aru, mis mõttes ma tahan oma sõpradega koos aega veeta ja siis kõik kaovad kuhugi minema...“ hädaldas Ryo, kelle pilk oli korraga kahtlaselt uduseks ja niiskeks tõmmanud. „Kas nad ei tahagi minuga koos olla?“

„Jeerum, Ryo, ära nüüd jumala eest emoma hakka...“ oigas Uchi ent Ryo oli juba oma pea kuhugi kägarasse tõmmatud jalge vastu peitnud ning vappus kahtlaselt.

„Sa oled küll vist viimane inimene siin maamunal, kes juua tohiks,“ pööritas Uchi silmi. „Kuule ja keegi ei läinud ju ära. Ryo, kuuled või? Ryo-chan?“ püüdis ta lohutavalt poisi selga patsutada. „Kuule, tegelt ka...“

„Aga kedagi ei ole ju,“ nuuksus Ryo, pisarad üle põskede voolamas. „Kõik jätavad mind alati maha...“

Uchi ägises. „No kuule, Ryo... keegi ei ole sind maha jätnud... kuule, kuuled mind või?“

Ryo vaatas talle silmi pühkides otsa: „Päriselt? Kus siis kõik läksid?“

„Päriselt,“ noogutas Uchi tüdinult. „Sa oled lihtsalt purjus. Yasu on vetsus, Hina ja Yoko läksid kööki õlle järgi, Ohkura on ka ilmselt seal ja Subaru on vist rõdul ja võimalik, et sama nõme kui sina. Küll nad varsti uuesti tagasi tulevad, eks. Ja näe, Maru magab seal,“ lõpetas Uchi tugitooli poole osutades.

„Maru...“ alustas Ryo ning tahtis kuhugi minema hakata, kuid Uchi haaras temast kinni ning tõmbas ta tagasi istukile, kasutades veel enne juhust, et oma jalad Ryo tagumikust ohutusse kaugusesse manööverdada.

„Ei, ära aja teda üles,“ raputas Uchi pead. „Las Maru magab.“

Järgmisel hetkel tallas Yoko omaette ropendades elutuppa, kulmu kortsutav Hina tal tihedalt kannul. Ta jäi diivani kõrvale seisma ja vaatas Uchile hetkeks otsa justkui pingsalt mõeldes, mida ta nüüd ütlema peaks, tegi paar korda suu lahti ning pani uuesti kinni.

Uchi vaatas talle ootavalt otsa. „Oli midagi või?“ küsis ta lõpuks, kui Yoko jõllitamisest kaugemale ei jõudnud.

„Raisk...“ sai Yoko lõpuks kõnevõime tagasi.

„Ah?“ tegid Uchi ja Ryo ühest suust, mille peale Yoko maha kükitas ja itsitama hakkas.

Uchi saatis Hina poole küsiva pilgu, kuid see vaatas talle sama targalt vastu. Ryo, kes ilmselt ei saanud enam suurt aru, mis tema ümber üldse toimus naeris tobedalt Yokoga kaasa.

„Um, Yoko?“ üritas Uchi millestki sotti saada, kuid vanem mees lihtsalt raputas pead, pomisedes irvitamise vahepeal midagi mis kõlas nagu: „noeioleolemaslihtsalt“.

„Mis sellega juhtus?“ pöördus Uchi uuesti Hina poole.

„Pole õrna aimugi,“ kehitas too õlgu. „Läks vetsu ja nägi tagasi tulles välja nagu oleks tonti näinud, jõi mu viinakoksi ära ja siis tuli sõna lausumata siia... ja siin ta siis nüüd on.“

„Purjus inimesed,“ mühatas Uchi. „Nagu sellest siin veel vähe oleks,“ torkis ta üle diivanileeni kõõluvale Ryole jalaga tagumikku.

Hina muigas.

„Ma...“ püüdis Yoko uuesti midagi öelda, kuid see ei tahtnud tal endiselt eriti õnnestuda. Ent pärast paari sügavat hingetõmmet ja lonksu õlut Uchi pudelist, mida too talle nii lahkelt pakkus, suutis ta lõpuks piisavalt maha rahuneda, et ennast edukamalt väljendada kui üks sõna korraga.

„Ma läksin peldikusse ja Shota võttis Subarul suhu seal,“ teatas ta kui oli endale pool pudelit õlut sisse kallanud.

„Nalja teed...“ vajus Hina suu ammuli. Ülejäänud ruumisolijad, kaasa arvatud Maru, kes mingil põhjusel järsku üles ärganud olid, vahtisid Yokot sama üllatunud nägudega.

Yoko surus end Ryo ja Uchi vahele istuma. „Jumala tõsiselt räägin... Ise oma kuradi kahe silmaga nägin.“

Ruumisolijad vaatasid üksteisele natukene pahviks löödult otsa.

„No ma...“ alustas Maru, endiselt unise häälega, „ma... umm... õlut on veel või?“

Hina kiikas hämarasse koridor, kust eemaloleva uksepragude vahelt nõrka valgust paistis ning raputas siis uskumatult pead.

***

See oli Evale, sest tema valis märksõna ♥


( 14. pickles  )

Tegelikult ei olnud Shota üldsegi nii sügava unega kui Yoko arvanud oli ning kuulis vägagi hästi kuidas nad Subaruga kahekesi tuppa sisse trampisid. Ta lihtsalt lootis, et nad ei kolista seal liialt kaua ning ta saab uuesti kohe magama jääda ning tema õnneks nii läkski – Yoko pani Subaru voodisse ning lasi siis ilma pikema jututa jalga. Shota keeras rahuloleva ohkega külge ning vajus sügavale oma mõnusa sulepadja sisse. Kuid tema rahu ei jätkunud kauaks, sest mõne aja pärast hakkas Subaru rahutult voodis vähkrema.

Natukene aega end küljelt küljele rullinud ja endal tekki pealt visanud ning seda siis tagasi sikutanud, ajas Subaru end vaevaliselt jalule ning komberdas vannituppa. Shota kuulis, kuidas ta ukse peal valguslülitit taga otsides ringi kobas ning seejärel ukse enda järgi kinni tõmbas. Shota üritas mõelda, et see kõik ei puutunud temasse ja ilmselt ei oleks ta saanud niikuinii midagi teha, kuid mingil põhjusel leidis ta end pidevalt oma silmi lahti tegemas ning murelikult üle toa pimeduses läbi uksepragude pressiva valgusega välja joonistuvat ust piidlemas.

Kui Subaru oli seal juba hea tükk aega olnud, ei kannatanud Shota seda enam välja, ajas end ohkega voodis istuli ja pani voodi kõrval oleval öökapil tule põlema. Leidnud põrandalt üles oma pehmed dressipüksid, tõmbas ta need endale aluspükste peale, millega ta ennist maganud oli, ning läks koputas siis vaikselt vannitoa uksele: „Subaru, on kõik ikka korras? Võin ma sisse tulla?“

Kuna teiselt poolt ust vastust ei saabunud, tegi ta ukse lihtsalt lahti ning leidis vanema mehe põrandal istumas, ülakeha vastu vetsupotti toetatud ja juuksed lahtiselt tolknemas kätele toetatud natukene kaamevõite näo ees. Shota kükitas tema kõrvale maha ning raputas teda ettevaatlikult õlast. „Subaru?“ küsis ta murelikult.

Subaru tegi vaevaliselt oma natukene nutusevõitu silmad lahti ja vaatas talle otsa. „Kas ma ajasin su üles?“ küsis ta vaevatud häälega. Seejärel ta neelatas ja tõmbas keelega üle oma kuivade huulte. „Palun vabandust.“

„Ei ole midagi,“ ütles Shota, käsi endiselt Subaru õlale toetatud. „On sul väga paha olla?“

Subaru raputas pead ja pani silmad uuesti kinni. „Enam mitte. Nüüd on juba parem.“

„Kuule,“ raputas Shota teda uuesti. „Sa ei saa ju ometi siia magama jääda niiviisi.“

„Mmmnei,“ mõmises Subaru. „Siin on nii hea soe. Voodis oli paha.“

„Ära jaura nüüd,“ püüdis Shota teda kuidagi jalule saada. „Su voodis on ka hea ja soe. Ma muidu muretsen ja ei saa magada, kui sa niimoodi siin oled. Tule nüüd.“

Pärast natukest aega järjepidevat veenmist õnnestus Shotal endiselt veel piisavalt purjus olev Subaru püsti saada, ning talle paar klaasi külma vett sisse jootnud, ka endaga tagasi magamistuppa meelitada. Subaru tahtis otsejoones uuesti voodisse ronida, kuid Shota hoidis teda tagasi: „Kuule, vaheta ikka riided ka ära. Sa haised ju rämedalt suitsu järgi.“

„Vahet pole,“ oigas Subaru voodiäärele istuma vajudes.

Shota ohkas ja läks Subaru kotist talle pidžaamasid otsima. „Hommikul on nii endal parem olla,“ ütles ta lõpuks Subarule ruudulisi flanellpükse ja t-särki visates. „Usu mind.“

Subaru nohises ning püüdis siis edutult oma särgiesist lahti nööpida. Shotal ei jäänud muud üle, kui vaikse ohkega talle appi minna. Pärast mõningast ühist pusimist, kus Subarust eriliselt suurt abi ei olnud, said nad lõpuks eelpool nimetatule siiski puhtad riided selga ning Shota tõsiselt lootis, et nüüd ehk lõpuks saab ta südamerahuga tagasi oma mõnusasse voodisse pugeda.

Kuid kui ta oli Subarule teki peale tõmmanud ning oma tagasi voodi poole suunduda üritas, haaras Subaru tal püksisäärest kinni. „Shota, võta mind palun kaissu,“ kostus hädisevõitu palve, kui Shota alla tema poole vaatas. „Ma ei taha üksinda magada.“

Shota tõi kuuldavale vaikse ohke, kuid heitis siis rohkem sõnagi lausumata Subaru kõrvale voodisse, kus too talle sügavale kaissu puges. Mõni oleks asja peale ehk kulmu kergitanud või viltu vaadanud, kuid tegelikult olid nad lihtsalt juba nii kaua lähedased sõbrad olnud, et tundisid end üksteise seltskonnas täiesti vabalt ja mugavalt ning kuna Subarul oli kalduvus end tihti üksikuna tunda, siis oli Shota aeg-ajalt nõustunud teda öösel kaisus hoidma, et oma kurvameelset sõpra kuidagi lohutada.

„On nüüd parem?“ küsis Shota sosinal, ettevaatlikult Subaru juukseid tema näolt kõrva taha pühkides. Subaru ei vastanud vaid tõi kuuldavale midagi vaikse ohke ja nuuksatuse vahepealset. Shota silitas ettevaatlikult Subaru juukseid ja ümises midagi sõnatult lohutavatoonilist.

Natukese aja pärast nuuksatas ta uuesti vastu Shota kaela. „Ära palun maga Ryoga...“ ütles ta pea vaevukuuldavalt.

Shota silmad lõid üllatusest pärani. „Ah? Kuidas sa..?“ alustas ta, kuid tõdes siis, et Subaru tema käte vahel magas juba sügavalt. Shota kortsutas kulmu, mõeldes, kas ta oli seda endale poolunes ette kujutanud. Igal juhul tundis ta end korraga seletamatult veidi ebamugavalt ning ta otsustas siiski tagasi oma voodisse minna. Ta kangutas Subaru käed ettevaatlikult oma piha ümbert lahti ning vahetas Subaru sooja voodi oma vahepeal jahedaks läinud linade vastu välja.

Subaru ei pruukinud ju unes üldsegi sellele vihjata, mida ta esialgu arvanud oli, jõudis Shota lõpuks otsusele ning sikutas omale teki ninani. Tema kõrvalolevas voodis keeras Subaru end teki ümber kerra ning pomises läbi une midagi arusaamatut.

*

lühike, aga ma olen väsinud tänaseks...
ja ilmselt on siin palju taiposid.

***

Pärast mitut kannu õlut, klaasi viskit ning paari tekiilaklõmakat oli Subaru ennasthaletsev meeleolu asendunud millegagi, mida oleks võinud kirjeldada kui „Ma löön selle raisa mättasse! Magas minu Shotaga, raisk!“ meeleolu ja kuna Yoko oli veel piisavalt kaine, et ka sedamoodi mõelda, leidis ta, et on viimane aeg oma agressiivseks muutunud sõber tagasi hotelli eskortida.

Kui ta Subarut, kes vaevu veel omil jalul seisis, vaevaliselt hotelli poole talutas, juurdles ta endamisi veidi murelikult, kas ta oli ikka õigesti teinud, kui Subarule Ryost ja Shotast rääkinud oli. Kuid noh, mis tehtud see tehtud ning alati jäi lootus, et Subaru ei mäleta seda kõike enam hommikul. Või siis ehk annaks talle selgeks teha, et Yoko pole kunagi midagi sellist öelnud ning tegu on tema mingisuguste pseudomälestustega ja et ta võiks vähem juua.

Sest kõigele vaatamata ei tahtnud ta, et sellest kõigest mingisugust jama välja tuleks või et Subaru ja Shota järsku üksteisega enam läbi ei saaks. Yoko ei olnud päris kindel, kas ta peaks Subarut innustama Shotale kapist välja tulema, kuid tal lihtsalt oli nende kahe koha pealt mingisugune kink, mida ta päris hästi isegi ei mõistnud. Lihtsalt üks kord, kui ta järjekordselt Subaru raskest elust ülevaadet sai, tabas ta end korraga mõttelt, et Subaru ja Shota koos oleks üks päris kuum ja vaieldamatult õige asi ning nüüd ei saanud ta sellest ideest enam kuidagimoodi lahti. Kahtlemata oli ta Subaruga liiga palju aega koos veetnud.

Hotellis selgus, et Subaru ei taha aga hoopiski veel end magama keerata vaid hoopis minna ja Ryole koht kätte näidata. Yokol oli natukene raskusi tema veenmisega, et hommikul kaine peaga suudab ta Ryole palju paremini tema kohta kätte näidata.

„Subaru,“ palus ta pooleldi sosinal jauravat meest vägisi kinni hoides. „Palun ole tasem. Sa ajad muidu terve hotelli üles.“

Subaru ei olnud just meeleolus, et teda kuulata. „Saada aru, ta magas minu Shotaga,“ halas ta Yokole rinnaesise külge klammerdudes. „Minu ilus, armas Shota ja Ryo magas temaga. Saad aru?“

„Ma tean,“ püüdis Yoko teda rahustada. „Aga palun ole nüüd kuss, eks? Praegu öösel ei saa sa sinna küll enam midagi parata.“

Kuidagi õnnestus tal lõpuks keset koridoripõrandat istudes Subarule selgeks teha, et tollel oleks ikkagi nüüd kõige targem tegu voodisse pugeda ja end korralikult välja magada, sest et praeguses seisundis ei suudaks ta niikuinii ei Ryole tuupi teha ega Shotale midagi üles tunnistama hakata. Subaru nentis ka lõpuks ise, et ta on vist natukene liiga unine, et Ryoga täna kakelda.

Yoko abiga jõudis ta lõpuks oma tuppa, mida ta tegelikult küll Shotaga jagas ning kuidagi õnnestus neil Shotat äratamata uks lukust lahti keerata, mis oli küll suhteliselt ime, sest tegelikult sõitis pilt neil silme ees mõlemal ning nad kolistasid seal ukse taga ikka päris tükk aega enne, kui nad ukse lahti said. Yoko oli suhteliselt veendunud, et üksinda ei oleks Subaru eladeski sinna pärale jõudnud ja veel vähem siis ust avada suutnud.

Yoko ei olnud küll päris kindel, kas oli tark tegu jätta purjus Subarut ühte ruumi teises voodis rahulikult magava Shotaga, kuid samas vajus Subaru sõnagi lausumata ja riidest lahti võtmata oma voodisse, kus ta end padja ümber kerra keris, ning Yoko oletas, et millegi idiootse tegemiseks ei jätku tal enam piisavalt jaksu. Heal juhul avastab ta mõne aja pärast, et tal on paha olla ja kui sul on paha olla, siis ei ole sa võimeline kedagi ära vägistama. Vähemalt nii Yoko mõttes lootis, kui ta Subarul kingi jalast harutas.

Ta saatis veel enne uksest välja astumist ruumi jäänute poole veidi mureliku pilgu, kuid kuuldes kuidas Subaru vaikselt norskama hakkas, leidis ta, et muretsemiseks polnud põhjust ning tõmbas ukse enda järel klõpsuga kinni.

*

Esimene osa. Ma nüüd lähen õpin natukene aega, võimalik, et õhtul kirjutan edasi.
Sundige mind rohkem kirjutama. I need more practice.

*

Subaru oli mees. Ja Shota oli ka mees. Kuid juhuslikult oli Subaru gei mees. Shota ei olnud... vist. Ei, tegelikult oli Subaru päris kindel, et Shota ei olnud gei, mis sellest, et talle peale vaadates oleks võinud arvata, et kui keegi üldse sellest pundist gei on, siis just tema... aga poisil oli juba kolm aastat kena tüdruksõber olemas ja Subaru oli päris kindel, et ühel korralikul gei mehel ei oleks girlfriendi. Noh, temal ju ei olnud. Ja Subaru oli päris kindel, et siinkohal ei kinnitanud reegel erandit.

Tegelikult ei oleks sellest suuremat probleemi olnud, kui Subaru poleks oma noorest bändikaaslasest haledalt sisse võetud olnud. Absoluutselt kõik, mis Shotasse puutus oli Subaru meelest taevalik- kuidas ta välja nägi, kuidas ta silmad särama lõid, kui ta naeratas, kui ta midagi tobedat ütles või tegi, tema riietumisstiil, kuidas ta oma söögipulki käes hoidis, kuidas ta huuled armsalt prunti tõmbusid, kui ta väsinud oli ning seda varjata püüdis, tema küüned, tema nahk, tema õlavarred, tema... KÕIK. Subaru jumaldas absoluutselt kõike tema juures. Isegi seda, kui Shota ta pärast honjani filmivõtteid läbi võttis ja juba sajandat korda palus, et Subaru teda nii palju ei käperdaks kaamerate ees. Ebamugav olevat. Ja kuigi Shota oli ta peale pahane, oli Subaru õnnelik, sest Shota oli just tema peale pahane. Vot just nii haledalt ta armunud oligi. Pealegi lootis ta salaja, et Shota ei mõelnud seda tegelikult nii tõsiselt.

Yoko pani natukene liiga valju kolakaga oma õllekannu lauale, nii et osa selle sisust üle kannuääre lauale laksatas. „Subaru, ausõna, mul ei ole vaja seda kõike kuulda,“ ta kohmitses torisedes laual puukarbikese sisse rulli keeratud salvrätikute poole. „Mul hakkab imelik.“

Tegelikult oli Yoko selles ise süüdi, et ta antud olukorras oli, sest see oli esialgselt olnud tema enda idee. Nad istusid pärast tööpäeva lõppu mingisuguses nurgataguses urkabaaris, mille Yoko oli välja pakkunud, kui tal riietusruumis tema kõrval diivanil kägaras vedelevast Subarust lõpuks hale oli hakanud. Üle toa teisel pool üritasid Ryo ja Ohkura kriiskaval Shotal kas siis pükse jalast kiskuda või sinna midagi toppida ning Maru püüdis neid mitte just tulihingeliselt takistada. Fakt, et Subaru ei olnud samuti seal Shotat ahistamas, oli märk sellest, et ilmselt oli Subaru meeleolu alla igasuguseid aktsepteeritavaid kriteeriume. Niisiis otsustas Yoko sõbramehelikult, et Subaru tuleb paari kannu õlle juures uuesti üles turgutada.

Subaru jõllitas õnnetult oma õlleklaasi põhja. „Vabandust, lihtsalt sa oled ainus, kellega ma sellest rääkida saan...“

„Mul ei ole midagi selle vastu, et aeg-ajalt su südamevalu ära kuulata õlle kõrvale, aga lihtsalt mitte nii detailselt eks, mees.“ porises Yoko talle lauda kuivatades vastu. „Pea päevikut või midagi. Muidu hakkan ma ise varsti mõtlema, et Shota naeratus võiks päikese üles sulatada... Mitte, et ma mõtleksin. Aga saad aru?“

Subaru noogutas, kuigi tegelikult ta eriti ei saanud. „Vabandust,“ pomises ta uuesti ja ohkas oma õlleklaasi sisse. „Ma ei tea enam, mida endaga ette võtta,“ jätkas ta natukese aja pärast, kui Yoko oli laua kuivatamise lõpetanud ning möödajalutavalt kipakas seelikus baaridaamilt neile friteeritud kanatiibu tellinud. „Ma lihtsalt kardan, et ühel hetkel ma ei suuda enam ennast tagasi hoida ja teen midagi rumalat. Nagu tead kui raske mul oli pärast viimast kontserti riietusruumis, kui ta riiete vahetamise vahepeal ainult aluspükste väel üle selle diivaniääre kõõlus ja niimoodi oma kotist mobiiltelefoni taga otsis, mitte minna ja...“

„Subaru!“ tõi Yoko kuuldavale abitu ärritunud häälitsuse. „Palun, hoia oma räpased fantaasiad endale!“

„Palun vabandust.“

Yoko kratsis hajameelselt oma kukalt. „Tegelikult ma ei saa aru, miks sa sellest mulle räägid üldse. Miks sa lihtsalt ei lähe ja Shotaga ei räägi? Olgu ta võib sulle korvi anda, aga vähemalt oled sa siis üritanud. No ja ütleme ausalt mis su see praegune hala teist moodi on, kui see, mida ma siis kuulama peaksin, kui sa korvi saad?“

„Jumal küll, Kimi,“ toetas Subaru oma pea enda ette kätele ja ohkas selle õhtu jooksul juba teab mitmekümnendat korda südantlõhestavalt, „Tal on ju tüdruk olemas ja ta ei ole karvavõrdki... noh, gei. Kuidas ma saan lihtsalt minna ja talle mingi oma tunnetega sisse sõita ja kõik tema elu ja enda oma ka sassi paisata ja võimalik, et kõik ära rikkuda, kaasa arvatud meie sõpruse.“

„No aga kui äkki ei rikuks kõike ära ja oleks hoopis vastupidi? Sest mina küll ei ütleks mehe kohta, kes pidevalt seelikutes ringi laseb, et ta terve mõistuse juures oleks või siis 100% heteroseksuaalne,“ kehitas Yoko õlgu ning rüüpas õlut. „Pealegi magas ta Ryoga.“

Subaru vaatas šokeeritult üles ning pilgutas tükk aega Yokole otsa vahtides silmi. Yoko, kelle meelest oli Subaru näoilme hindamatult naljakas, turtsatas oma õllekannu sisse ja hakkas naerma.

„Mis mõttes ta magas Ryoga?“ sai Subaru lõpuks oma kõnevõime tagasi. „Sa teed nalja, eksole?“

„Tegelikult ei tee,“ ütles Yoko ja naeratas säravalt neile kanatiivad lauale asetanud näitsikule, nii et tolle põsed õhetama lõid ning ta minema kiirustades leti juurest vargsi nende poole tagasi piilus.

Seejärel pöördus Yoko tagasi endiselt jahmunud olemisega Subaru poole. „Mis mõttes? Kust sa tead?“ küsis too.

„Ryo-chan kukkus lobisema, kui me viimati Tokyos olles tema pool jõime,“ muigas Yoko. „Ja kui tegu ei olnud just ta mingisuguste räpaste fantaasiatega, mille ta alkouimas reaalsusega segi ajas, milles ma tegelikult siiralt kahtlen, siis milleks ta oleks pidanud seda välja mõtlema?“

Subaru maigutas pahviks löödult suud: „Aga miks.. mis asjaoludel...“

Yoko kehitas õlgu. „Ryo seletas midagi, et nad olla Shotaga nendel teemadel rääkima sattunud millalgi, kui Shota Tokyos tema juures ööbis, ja mingi kindlasti loogilise arutelu lõpuks otsustanud järele proovida, et mis värk siis ikkagi on. Ja mina sinu asemel läheksin räägiksin sellest kõigest edasi Shotaga nagu ma juba ennist ütlesin.“ Yoko rüüpas õlut. „Või igal juhul tee seda enne kui Ryo, sest minu meelest kõlas ta enamvähem nagu sina juba- Shota seda ja Shota teist.“ Yoko judises demonstratiivselt. „Arusaamatud inimesed tõesti.“

Subaru peas toimus mingisugune emotsioonide võrsumine. Juba ammu närbunud lootusevõrsed vohasid nüüd järsku ühes okkalise armukadedusega ning täitsid Subaru mõistuse. Ta vaatas tühja pilguga oma tühja õlleklaasi põhjas aeglaselt alla poole nõrguvaid vahukribalaid. Aga ikkagi, see et keegi oli korra midagi järgi otsustanud proovida, ei tähendanud ju veel midagi. Pealegi oli Shotal tüdruksõber ja Subaru oli piisavalt palju pidanud kuulma kui ilus, armas ja täiuslik too on. Subaru ohkas.

„Aga tegelikult seal riietusruumis,“ jätkas Yoko mõne aja pärast nagu muuseas, „kas sa pidasid silmas, et sa oleks tahtnud teda suudelda või tal need püksid jalast ära kiskuda ja...“ Yoko tegi mingi imeliku liigutuse oma kulmudega.

Subaru vaatas üles ja kergitas kulmu. „Ma mõtlesin, et sa ei taha kuulda.“

Yoko irvitas.

*